VEEMETE TEGEMINE
Tüdrikud akkasid varakult suka siärikirju kuduma. Kui juba mjõtmõd sukasiäred olid kuõtud, siis kuõti kua mõnõdõlõ peüäd alla. Sukkõ ju kaenti egä päe jalgõs.
Kui tüdrik juba vanõmaks sai ning omalõ mielepäräse poesi leüdis. Kui juba naa iäste läks, et koessjõs ää käüdi siis läks avalikult suur tüe lahti.
Naesõd tulid abi lõngu tegemä. Paelu lõnga oli taris. Siärepaeldõ jaoks värviti kirjavi lõngu. Väeti siärepaelad ää ning suadõti sõnum laialõ, et võib nuõrikumaja tulla.
Värviti kua musta lõnga kirjavatõ kapõtatõ jaoks ning mustõ sõermkjõnnastõ jaoks.
Nuõrikumajas käüsid piäle tüdrikutõ kua naesõd, kus naesõd kudusid labakjõnda varrõd vaelmis. Kui nuõrik viis labakjõndad kududa, siis paendi keotti üks valgõ lõnga kerä ning teene lambamusta lõnga kerä ning kjõnda varrõd ühe puari kjõnnastõ jaoks. Selle järge sai nähä kas tahetassõ vähämi või suurõmi kjõndu.
Sukkõga oli sama lugu: siäredkirjad kuõti kodo vaelmis, siis paendi koetti suur valgõ lõnga kerä sukapeüde jaoks ning nuõrik viis küläpiäle kududa.
Sellepäräst oli param, kui nuõrikul omal paelu sukkõ enne vaelmis oli kuõtud. Pissiksed sukad viidi terven külä kududa.
Egä pühäbä ning neljäbä õhta, kui nuõrikumaja oli, tehti kua õhtapuõlõ tantsu.
Nuõrikumajas käüdi sõnis, kui siärepaelad vaelmis suadi. Kõegõ viimse õhta õmmõldi siärepaeldõlõ kirjava sitsi riide lintest tutid otsa.
VJÕLLAKUAERMISÕ TALBUS
Kutsuti naisi abi vjõllu kuaerma ning keträmä. Rohkõm oli ikka kuariju kui keträju. Eelmise päävä küeti ahju, tehti saia ning paendi kua liha kausiga ahju. Rugi leib oli ennemä vaelmis tehtüd.
Talbusõ umiku kui naesõd tulid, aeti kõegõ ennemä süemä. Kohvi oli kannuss vaelmis, suhkur siss ning piim piäl. Tehti viljakohvi, sie ei olõss kangõ. Süemälava piäl oli puõlõks lõegatud leib-sai ning ahjuliha kauss. Egäühel oli egäks juhuks liigetegä nuga taskus, sellegä sai ise leibä või saia lõegata. Muedugi oli või taldrik kua lava piäl. Süemä aeti selle järge, kudas kiegi talbusõlõ tuli. Egäüks sei natukõ ning akkas vjõllu kuaerma.
Vjõllad tuõdi juba eelmise õhta ahju piäle sooja. Soojad vjõllad ond paramad kuari.
Perenaenõ ütles kua miokõst lõnga ond taris tehä. Kui taheti suka peüälõnga, siis olid kõegõ paramad vjõllad vällä sorditud ning kuaritäved tehti kua pienemäd.
Kui oli ette suur talbus, siis oli üsä paelu inimesi kutsutud.
Talbusõl aeti egäsugusi jutta. Vahel käüdi kodo toemõndamõs ää ning mindi viel tahakohe. Kuaerminõ oli üsä raskõ tüe.
Päävä kiedeti liha-õuni ning õhta tehti piimäsuppi. Aasa Liisi tegi ühekorra õhtasõks magustoedoks roosamannat.
Vahel läks õhta olõminõ üsä lõbusaks. Natukõ rüübäti veini kua.
Esimene kuõlipäe
Sedä mia tiädsi, kus kuõlimaja ond. Egä pühäbä käüsime kirikus ning siis näütäti miolõ, et sie suur maja üle tie ond kuõlimaja.
Läksi siis esimese septembri umiku kuõli. Üksi pidi minemä, olõss ju kellegil aega juurõ tulla. Seisi selle uksõ taga, kus praegugi muusiumi sisse suab, uks oli kindi. Õnnõks tuli naabripoiss Veera Endel ning juhatas mio õigõst uksõst sisse, tuli minnä uõpis kuõlimaja tagant. Kis tiäb, kui kaua mia olõks muedu siäl uõtan?
Muud mia oma esimesest kuõlipääväst ei määletä.
Vastlapäe
Kui vastlapäe akkas ligemäle jõudma, siis kauplõsimõ omalõ üema kohad valmis. Vastlapäe läksime kuõlist otsõ Ljõnakülä üeseks.
Tumapietri mäest laessimõ suurõ obosõ reegä alla. Ree piäle mahtus paelu lapsi. Regi sõitis Pärnä kambriotsani vällä. Suurõmad poesid vädäsid ree jälle mäe otsa tahakohe. Jälle mäest alla ning sedäsi õhta pimedäni vällä.
Egäs peres oli paelu lapsi ning selle õhta oli mjõtmõs peres üemalisi. Ulkõs ju ikka rohkõm jahti. Õhta õepsimõ kuõlitüküd ää, seeme kõhud täüs ning läksime magama.
Umiku kuõli minnes kamandas Juagu Jaan (Tälle Jaan) lapsõd puarikaupa rivisse ning sedäsi marsisamudõga läksime kuõli. Jaan ise marssis kõrvõs nagu õpõtaja.
Kurasõ tädil abis
Sie oli piäle viimist sõda kui inimestel allõs oma muad käe olid.
Mio isa ning ema aitasid Kurasõ tädil otrõ maha niitä. Kui tüe sai
vaelmis, siis oli Kurasõ vana Juril ette iä miel.
Vana Juri küsüs vana Riõdu käest, et mis siis nüüd tieme kass paenniga või kiedäme liha-õuni?
Vana Riõt ühmäs pahasõlt: „Kussulka sie liha ond?“
Vana Juri ütles: „Liha ond pütäss.“
Vana Riõt kartis, et tulõb jälle sõda ning oidis liha selle jaoks, et Naanilõ juurõ anda kui sõjaväljäle kutsutassõ.
Lõpuks tehti paenni liha.
Koloosi luõmõ karjõs
Piäle viiendä klaessi lõpõtamist olimõ terve sui ega päe koloosi lehme karjõs. Siis viel karjalauta ei olõss. Turu küläs olid lehmäd Ruõ ning Suõmetsä rihal. Sellepäräst pidime meie Ruõ Maenn, Ruõ Salmõ ning Suõmetsä Ella (mia) nied lehmäd ää karjatama. Üks lehm oli ette pahur, naa kui silmä alt ää kadus oli tämä aast välles. Vahel oidsimõ sedä pahurad lehmä paela otsõs.
Ehitäsime ennästele männä oksõst oenni, et vihma iest natukõ varjus olla.
Suõmetsä tanavas olimõ karjõs. Kõrvõs olid koloosi eenämuad mõlõmal puõl. Ruaetaid oli karjamual ümber.
Käüsime sõnis karjõs kui sui läbi sai ning kuõliaeg käde tuli.
Eenä talbus
Kutsuti „Silmi“ aida eenätalbusõlõ. Nuõrõna oli ette kenä talbusõlõ minnä.
Õhta käiäsime vikatid vahedas. Meil isa käiäs ning mia aasi käiä ümber. Käiä oli üsä raskõ ümber aada. Isa vaotas viksist vikatid käiä piäle, siis sai vikati rutõmini vahedas.
Talbusõ umiku toemõndati kodo luõmad ää, süedi kõhud täüs, võeti vikati käde, kõvasi tasku ning mindi talbusõlõ. Kõik kissi talbusõlõ tulid akkasid otsõ niitmä.
Talbusõ perenaenõ tuli umiku vara obosõ kuõrmaga eenämualõ. Käi tuõdi kua metsä. Vikatid tahtsid käiätä kui nüeridäks läksid.
Päävä aenti talbusõrahvalõ seüä. Valgõ palakas paendi muru piäle ning süemine valgõ palaka piäle. Sellel talbusõl sai suhkruga kohvi saia piäle rüübätä. Kodo meitel suhkurt ei olõss, panimõ sahariini kohvi taessissõ. Kakuami mehed said suhkru taloenga. Taloengõ iest sai puõest suhkurt osta.
Piäle süemist niideti õhtani. Iä oli kui eenämua maha suadi.
Odra vili
Ajamua piäl sai kua natukõ odra vilja kasvatõt. Kui sügüsepuõlõ odra vili vaelmis sai tuli maha niitä. Mõnõ päävä kuivis niidetüd põllu piäl, siis tuli rõuku kanda. Viljarõuku pidi mõistma tehä - ikka ühelt puõlt angu täüs ning teeselt puõlt angu täüs. Viljarõuk pidi vihma pidämä. Mõnõd tegid kua viljarõugu kärbiste piäle, siis oli vilja rõugu all iä vihmavarjus olla. Vahel seisid viljarõugud mjõtu nädälid põllal.
Vilja masindaminõ
Kui koloosi vili oli masindõt, siis masindati kua inimeste vili ää.
Oli päris paelu tegemist, et kaubõlda, kissi suab aega obosõ ning ratastõga masindamisõl abi tulla. Aedati ikka ühteteist ning suadi akkama.
Rihepeksu masin seisis koloosi karjalauda juurõs. Sjõnna viisime oma vilja kuõrmad ning masindasimõ ää. Põhku sai lehmäle talvõks ede panna ning sialõ alla panna.
Aganad korjati suurdõ mõertsõssõ ning vili koettõssõ. Vilja sai mjõtu sorti. Kõegõ suurõmatõ terädegä vili läks esimesse sorti. Esimese sordi vili pandi siemneks, jõulu ljõnnastõks ning ruubi tanga tehti kua paramast viljast. Sügüse käüdi puadiga ljõnnõs ning tehti Atõmanni veskes ruubi tanga.
Teese sordi vilja anti kanadõlõ ning luõmõlõ.
Aganatõst tehti talvõ lehmäle süemä. Paendi aganad puu tuõrissõ, rjõputati natukõ suõla piäle ning kuum vesi piäle. Selle luõma süemäl oli ette iä ais. Kui ää jahtus lõegati piedi tüküd aganatõ piäle ning raputati natukõ jahu piäle.
Kui vili oli masindõt siis süedi ning rüübäti kua natukõ veini.
Lõpuks aeti odra põhk eenäkorvi, viljakoetid kõegõ põhja. Ning agana mõrsid aeti kua ratastõ piäle ning mindi koo.
Rästäluadõs niitmes
Kihnu koloosilõ aenti Tõstamualt Rästäluanõst eenämuad. Juuli kuuss aeti koloosi liikmed sjõnna einä niitmä. Egäst perest pidi vähämält üks inime mjõtmõks pääväks sjõnna minemä.
Umiku vara mindi sadama, siäl roniti suurõ kakuami puati. Egäühel pidi oma leväkoett ning vikati juurõs olõma. Brigadirid murõtsõsid selle iest, et kõik tarvilikud asjad olõks puati tuõdud. Kui kõik olid puatis, akati sõitma Puõtsi puõlõ.
Puõtsi randõs oli suur lahtisõ kaestiga koloosi autu vastõs. Ronisimõ oma kraamõga puadist vällä ning autu piäle. Siis läks sõit Tõstamua puõlõ. Siäl oli Mäe Juri maja meitele vällä kaubõldud. Selle maja nuõrõd olid Ruõtsi põgõnõn. Vana Juri vist eläs viel siäl.
Kõegõpiält sei egäüks natukõ oma leväkoetist ning siis mindi einä niitmä. Oli ette kenä uata, kõik läksid oma eenäkuarõga edekohe. Siäl oli lagõdad mäge kua ning põõsu ning madalama koha piäl oli luha ein.
Mäe Juri õuõ jäid nied inimesed kis võetsid omalõ vastutusõ lõuna tegemise iest. Kodont võeti kua tuõrõst liha juurõ. Siäl kiedeti suurõ paaga liha-õunad vaelmis. Oli tegemine, et oma liha noett üles leüdä. Mõnõd läksid kua vaidlõma liha päräst. Süedi kõhud täüs, puhati, käiäti vikatid vahedas ning jälle niitmä. Enne siält ää ei suass kui eenämua muas oli.
Mia oli ühe aasta oma vikatiga üsä kjõmpus. Käiämies oli kua väsün, tämäl oli paelu vikatisi käiätä. Mio vikatil laeskis natukõ ühe külje piält ning natukõ teese külje piält, ütles, et aitab küll, kõvasi tieb vikati vahedas.
Siis mia tõotasi omalõ, et naa kui koo sua siis õpi ise vikatid käiämä ning sedä mia kua tegi.
Niideti õhtani vällä. Süedi õhtast, egäüks oma leväkoetist ning tehti asõmad Mäe Juri tuba ning kambri parandalõ. Egäüks uatas, mis omalõ külje alla sai.
Teese päävä niideti jälle.
Kui eenämua maha suadi, koliti jälle kraamid ning inimesed koloosi autu piäle ning sõit läks Puõtsi randa, siält suurõ puati ning sõedõti Kihnu.
Rästäluadõs luõl
Kui eenäniitmisest puaer nädälid kaudu läks aeti luõgu võtma.
Jälle sama lugu sjõnna minekuga. Kui eenämualõ jõudsimõ, kargutasimõ eenäkuarõd teese külje piäle. Siäl nägime kua uessa eenäkuarõ piäl peesitämes, oli üsä jõrm. Uessid muedugi põgõnõvad inimese iest.
Vahepiäl süedi lõunat ning mindi siis luõgu võtma. Eenäd tegime kubusõ. Murõtsõti koha piält üks obo ning obosõga lohestati eenäkubud sjõnna kogo, kussõ akati eenäkuhja tegemä.
Eenämualõ sai päris mjõtu eenäkuhja.
Õhta piäle tüed mängeti pilli, taensiti ning tehti muud naelja. Kjõusu Marta oli ette naljakas, tämä naeljõ üle sai ette paelu naerda. Vahel jäi mõni tiekäüäjä seismä ning uatama.
Mäe Juri maja ond suurõ tie iäres, mis Tõstamualõ lähäb. Egäkord kui suab siält kaudu sõita, siis mia tulõta neid aegu miele.
Rästäluanõst eenä tuõminõ
Talvõ, kui mere üle tegi, mindi suurõ obostõ vooriga Tõstamualt einu ää tuõma.
Umiku kella kolmõst akati oost süetmä, kellä viiest juba mindi kodont ää.
Üle iä mindi Puõtsi tie piäle ning siält tied kaudu Tõstamua puõlõ.
Ennemä oli autusi vähä tie piäl liikmes, aga mõni ikka oli. Nied olid päris kjõmpus kelle obo autud kartis.
Jõuti eenämualõ, akati kuõrmu tegemä. Egä obosõga oli kaks inimest. Tehti ruttu kuõrmad piäle ning minemä.
Vahel oldi kua üsä kjõmpus, mõni obo põikas ning ree ais läks kaetki. Voor jäi seismä, aedati ree ais lahasõ sjõduda ning mindi jälle edekohe.
Kui eenäkoerv ree piäl oli, siis oli iä kuõrmad tehä, aga kellel eenäkorvi olõssmitte, sellel kjõppus vahel kuõrõm teese külje piäle vaibuma ning läks ümber. Siis lükäti eenäkuõrõm ulkõs korra teese külje piäle ning siis otsõks. Mindi jälle edekohe. Vahel jõuti üsä õhta vjõdusõl karjalauda juurõ. Siäl tuli ein karjalauda piäle aada.
Päris ilja suadi väsün koentõga koo.
Nägemine
Ühe pühäbä õhta tulimõ tädigä kahengõstõ Ljõnakülast Annusõ Liide juurõst. Tulimõ Palualt aast otsõ tied läbi. Läksime Tõnisa eenämua tied kaudu Suõmetsä puõlõ. Päe oli ette madalas, aga luujõs viel ei olõss.
Meie uatasimõ, et Nõmmiku Liisi lähäb meite ies õmbuõundõga punasõkirja sitsirätik piäs ning lehm tämä taga. Meie tädigä arvasimõ, et ju käüs lehmägä ärjä juurõs. Liisi läks põõsa varju ning siält enäm vällä ei tulõss.
Meie jõudsimõ kua selle põõsa juurõ ning siält edekohe koo puõlõ.
Jõudsimõ Nõmmiku maja juurõ. Liisi oli kodo ning tämä õdõ Mõisa Anni oli kua siäl, ehtis koo minemä. Tädi küsüs siis Liisi käest, et kas tämä käüs lehmägä kusagil.
Liisi ütles, et ei tämä põlõ kusagil lehmägä käün. Siis saemõ aru, et sie oli nägemine.
Sama sügüse läksid Nõmmiku Liisi, Mihkel ning Nigul Ruõtsi. Pärast suri kua sie lehm ää. Siis arvati, et ju sie nägemine sedä tähendäs, et Liisi koos lehmägä lahkusid.
Müristämine
Ühe päävä akkasimõ Tuminga Almaga Ljõnaküläst Suõmetsä minemä. Läksime jälle seda Palualust tied kaudu. Kui meie olimõ tie piäl, akkas müristämä ning vihma sadõma. Kui juba Lülle aida jõudsimõ, oli jõlm ette jõrmus. Ette tihti eitis, meie olimõ naa jõrmu täüs, et egä kord kui eitis leeme meie omalõ risti ede. Lõpuks piäsesime eluga Suõmetsa, vahetasimõ riided ning vädäsime magama.
|
