Eesti
 
English
 
Suomi
Kihnu Kultuuri Instituut
ÕPPEKIRJANDUS
MUUD TRÜKISED
ISETEHTÜD LUULÕTUSI NING JUTTA
CHRISTIN SOOTS, MANDRIKIHNLANE



     JÕLUS  JÕLM  OLI  KODONT  MINNES

 

 

   Papal tuli plaan, et võiks ljõnna minnä. Akkasimõ umiku pimedäs suurõ puadiga Kihnust Pärnu puõlõ minemä. Jõlm oli jõlus, aga õhtaks lubas tuult. Minnes jäi mia puatis magama. Papa aas mjõnd siis üles, kui puõlõ tie piäl olimõ. Tämä ütles, et tõusõ nüüd üles – saiatornid juba paistvad!

   Päe läks jästi, saemõ asjad käde, mis tahtsimõ. Papa arvas, et paras aeg minemä akata, ehk jõvamõ siis enne pimedäd koo.

    Papa pani puadilõ iäled sisse ning akkasimõ sõitma. Jõlm läks järjest tuulõsõmaks. Tuul oli risti-vasta ning akkas üle taotama. Vastalõ minnes lähäb ju kauõm aega ning papa laskis masinal terä tuura maha. Akkas pimedäks minemä. Üle taotas sedäsi, et riided olid kõik ligun-märjäd. Nüüd olõss miol ühti aega magama jäedä. Puaet läks muudkui kolks ning kolks laenõtõss. Papa ütles, et tänä kolõ paelu kivisi meress. Mia tohess kedägid vasta üeldä, jõrm oli üsä suur, et puaet käüb vasta kivisi…..

 

    Allõs ühekorra iljem sai mia tiädä, et ei olõss nied kivid, vaid suurõd lainõd, mis siokõst iält vasta puati leües tegid. Papal oli ju iä mioga siokõst nalja tehä, tämä ju arjun tormaga mere piäl käümä. Miol oli aga ljõnnavalu ulk aega läin.

 

 

 

 

 

                          KEHVÄ  UNÕNJAGU

 

 

     Juril oli õhta paelu õppi. Muatiädusõ tundis oli tulõmõs järgmise päävä suur tüe. Tuli miele jättä kõik mäed ning mered, tasandikud ning jõed, liustikud ning madalikud terve jõlma piäl. Tämä õppis kõik jästi ää ning tundus, et ond selged küll.

     Üese nägi Juri unõs, et akkas muatiädusõ tund – õpõtaja jagas egäühele lehe ning tuli piäle akata. Juril oli kõik unun. Ei mäletäss tämä isegid sedä, miokõ ond muajõlmõs kõegõ kõrgõm mägi. Juri muudkui uatas oma lehte ning mitte kedägid tämäle miele ei tulõss. Õpõtaja korjas tüed ää. Küll Juril oli sant tunnõ, et tämäl olid vastusõd kirja panõmata. Siis elises kell. Umik oli käde jõudn.

     Kuõli minnes mõtlõs Juri terve tie oma unõnjao piäle. Miks tämä sedäsi oli unõs näin?

     Akkas muatiädusõ tund. Õpõtaja jagas lehed laialõ ning tuli piäle akata. Juri aenult kirjutas, kõik vastusõd olid tämäl tiädä. Tämä tegi oma tüe ruttu ää ning viis selle õpõtaja käde. Õpõtaja kiitis Jurit ning pani viie.

     Ond ju unõnjagudõga tihti sedäsi: näed unõs mõnda santi, aga lähäb kõik uõpis teesiti.

 

 

                 PISTÄ  JALAD  MEILE

 

 

   Mari oli aigõ. Olõss mitte kedägid suurt ädä, aga oli palavik ning kurk valutas. Tämä oli juba kolm päävä tuas oln ning ei tahass õuõ minnä. Mari elistäs tillevoniga Tiiulõ ning ütles: „Kuulõ, mia olõ terä tõbinõ ning ei sua ise teile tulla. Tulõ pistä korra jalad meilt kua läbi.“

   Tiiu oli lahkõst nõus. Puari tunni päräst kopotati uksõ piäle. Tiiu oligid juba kohal.

   „Elde-ieder, sia tulõd ikka kõvõra käegä!“ ütles Mari.

   „Nojah, mia tõi siolõ terä mett ning noti magusad saia – ehk suad siis rutõmini terveks,“ arvas Tiiu.

    Vahel ond isegid iä aigõ olla!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Aadress Kihnu Kultuuri Instituut, Esplanaadi 10, 80010 Pärnu, Eesti.     |     Telefon +372 4430772     |     E-post info@kihnuinstituut.ee