Kudas kihnlasõd sakslastõlõ sõnu lainasid.

Oh kallis Kihnu rahva sugu,

mia teitel luu nüüd jutusta

mis sulatõsi, kõik võib usku,

 ei siäl põlõ miskit puskut.

Kord sakslanõ, sie kjõmpu jäi -                

m’sasja tied, ei põlõ sõnu,

kui üeldä tahad „kõik korda sai“

või preilnad „sätitüd“, et uata jõlus.

Viel puudu sõna selle taris

kui „valõsti“ läks mõni asi.

Ning, ai-ai kui ramp ond saksal kurta,

et varvas sie jäi kindi „vaeba“ nurka.

Siis kihnlanõ, sie õigõ mies,

läks sakslastõlõ abi:

„Mio kiel ond siokõ, naljamies,

kui selle uatab läbi,

siält õigõ sõna leväme, ning saksa kielde lainamõ.

Kui kihnlasõl kõik „oornokis“, ond kordõs kõik ning jõlus uata.

Sia, saks, suad omal Ordnung’is

Ond sõna iä,

ei sünnüks laita!

Kui valõsti sol mõnda lähäb,

 „undrehti“  kõik, tiäb kihnlanõ.

Unrecht kua saksa kieles käräb,

kui tahad, suad selle sõna omalõ.

A sa^esja vaebaga me tieme?

Ond meitel riie parandal ning sõna muud ei tiä.

Ai, uõtand, „teppesi“  ju kambris kua me piäme.

Kui Teppich solõ sünnüb,võta kua ning parandalõ siä!“

Jah, sedäsi sie kihnu mies siäl riäkis

ning sakslasõ ta ädäst ärä piästis.

Oh oidkost, juba tulõb veneläne, kust tiada sai ta?

„Miol taris  sõna tikke jaoks, kas sia tiäd aita?“