Eesti
 
English
 
Suomi
Kihnu Kultuuri Instituut
ÕPPEKIRJANDUS
MUUD TRÜKISED
ISETEHTÜD LUULÕTUSI NING JUTTA
CHRISTIN SOOTS, MANDRIKIHNLANE



Mälestusi

I Lapsõpõlvõ mängüd
Mia olõ sündün 1935. aasta 3. mail, riede. Üeldässe, kissi ond sündün
laupa ond laisk,
pühäbä pühitsejä,
esmaspä edev,
teesinbä tegutsejä,
kessnädäl kuri,
neljäbä näljäne,
riede rikas.
Miol ond lapsõpõlvõst mieles ette paelu  torõdi mälestusi. Mio mielest mõistsid siis inimesed rohkõm oma elu õnnõst lugu pidädä. Või ond lihtsalt siokõ tunnõ. Miolõ tehti paelu kingitusi küll vanõmatõ ning ristiisäde, -emäde puõlt. Tuõdi elmesi, prossõsi, paetsilintä, mängüaesju.  Isegid laevameistri Paju Jõnnu naenõ tõi titenartsa. Meie ju tegime omalõ ise mängmiseks titesi – pupõsi üeldi enne. Tegime kua savist luõmu ning üevlilaastõst lipivärävi. Luõmaaid oli laotud pissiksetest kividest.
Kui olimõ suurõmad, siis mängsime nipskisi, kolmõsammu, petlemist ning terevaad. Jõlusad mängüd olid kua peopanõminõ, tillevonieermine, kuelli-kirja ning umbkoett. Poesid mäengsid nuamängü, kiõtsu või kurni. Matskit? mängsime koos poestõga. Poesid ning tüdrikud olid ikka eraldi, kui kiegi oli üksi teste siäs, üüti kas poestõtüdrik või tüdrikätepoiss.
Kihnus oli ikka meestel omad tüed, naestõl omad. Kui kiegi tegi naestõ tüed, nao Pietri Mihkel kudus ning keträs, üteldi, et sie ju siokõ naestõ muõdi mies või kutsuti Leenuks. Oli üks naenõ oln, kissi oli puaeta tein, aga sie oln Puõtsi puõlt.
Mõnõd poesid tegid omalõ rakulka, aga sedä nemäd oidsid salaja, käösid metsäs idisi laskmas.
Lastõlõ ostõti viel siokõ nukupiä portõlanist ja keret oli rjõnna osa ning 4 augu allpuõl?, et suab ise keret külge tehä. Juusi ei olõss, oli pähä tehtüd nao soeng portsõlanist.
Kui juba mia  suur oli, ostsi sioksõ titese, kus juba juusõd piäs olid ning käed ning jalad külges. Mia ise tegi riided Arvi-kirja kördigä. Mio tädi Marta oli kuõliaegas tein kaltsu tite ning varrastõl kudun kördi. Miol lõpsid teljetegä tehtüd nuku sängütekid turistõlõ kinkis otsa. Mia olõ kua varrastõl kudun nukulõ sängüteki.
Miolõ ostõti oksjoni piält nukulõ puust säeng. Kasõl kolisid Kihnust ää ning nemäd tegid oma aesjõst oksjoni. Sie puust säeng oli miol 13 aastani, siis kinksi selle oma ristitütrele, Juagu Leedalõ.
Miolõ ostõti Pärnu laadalt piilupaert, mis oli kua portsõlanist tehtud, sedä sai puhuda ännäst, siis tegi vilet. Sie ond miol viel praegu allõs. Nied olid puest ostõtud mängüaesjad.
Poesid tegid ise laevu ning puaeta ning veeloikõss purjõtasid neid. Päris pissikeste poestõlõ tehti puust noad noamängü jaoks, suurõmad poesid mängsid õigõtõ nugadõga. Miol ond allõs liigetegä puust nuga, saesja tegi  isä  mio vennäle. Suurõmad poesid õepsid märki lassma, arjutasid silmä vjõbupüssügä, nied olid kua ise valmistõt. Kihnu mehed olid iäd laskjad, kua mio vend, kissi laskis võistlustõl ikka sada silmä.

II Tarkust taga aamas
Enne kuõli tuõdi aabets – kukõaabets, kust õpiti selgeks lugõminõ ning rehkendämine. Rehnuti tegemine oli miolõ kergem kui sõnadõ kogo lugõminõ. Kui lugõsi, jäi kõik otsõ miele ning mia lugõsi siis piäst. Õhta loeti ning üeseks pandi raamat padja alla, kussõ kukk sjõttus raha, ning ikka sjõnna vahele, kuskohast loeti. Kõegõ suurõm raha, mis temä miolõ sjõttus, oli ühekrooninõ. Raha piäl oli üks uõnõ, pärast sai tiädä, et sie ond ülikuel ning et raha siss oli kua õbõdat. Mõnõd lehed aabetsast ond miol viel allõs.
Esimene kuõlipäe ond iästi mieles. Kõikõl olid emäd juurõs, tüdrikätel lindist lehvid juustõs. Poestõst ei mäletä mia kedägi erilist. Meitel olid pikäd kuõlipengid, kussõ mahtus jõstma viis last. Egä umiku oli kümneminutilinõ palgusõ-palvõtund: kõik õpilasõd kogunõsid ühte klassi ning siis loeti jumalasõna ning lauldi. Piäle sedä akkasid õppõtunnid. Vahetunni aegas, siis kui mua oli rohelinõ, mängsime nipskisi, poesid ikka noamängü. Talvõ tegime ringmängü, laulsimõ „kes ajas, kes ajas, mesiläne ajas…“ Pikäs vahetundis kudusimõ kua.
Kuõlist koo minnes riägiti egäsugusi jutta, ikka rõhkõm painajatõst, nägemistest, kuulmistõst. Kõegõ rohkõm tiädis Annusõ Veeda, sedä ei tiä, kust temä kuulis või mõtlõs ise vällä. Kui sedä tegi, piäb ütlemä, et iä nupp oli tal küll.
Ühekorra, kui oli juba vene aeg, tuli kuõli minnä kua jõulus – vene vaalitsus ristiusku ei tunnistass. Kuõlist koo minnes Veeda jutustas sioksõ loo, et ühekorra vanõmad oln kirikus, lapsõd üksi kodo. Lapsõd suan Seitsme Moosõsõ raamatu käde ning lugõn. Aga sedä raamatut pidävät mõistma lugõda, sie olõvat siokõ raamat, kus ond punasõd tähed. Lapsõd lugõn ning kõik vanõmatõ vanõmad, kissi ammu surn olid, tuln koo. Kui vanõmad kirikust koo jõudn, jõstn surnud  vanõmad tuas lava iäres.

Viel oli siokõ jutt. Ond üks päe aastas, kus passitaksõ luõmõ juurõs luupainajat. Nied ond sioksõd inimesed, kissi käüäd painajaks. Kui luõm akkab ühe koha piäl tammuma?, siis leüäkse luõma ning kissi järgmise päävä lonkab või kaibab jalavalu, ond käün kusagil luupainajaks. Oli mjõtu inimest tiädä, kissi sioksõd olid, lapsõd riäksid neid nimepidi ning tiädsid isegi, kuskohtas oli käüdüd. Sie päe ond 24. veebruar.
Kõik kuõlipääväd ei olõss lõbusad egä uvitavad. Miol ond selgelt pilt silme ies, kudas Leeda isä ühe üese ää viidi 25+5 aastaks, Juani Leeda oli naa äänutõtud silegä et. Rihe Ilmar nägi, kudas püssümieste vahel viidi ää meite õpõtaja Anna Männikus.
Kuõli läksime umiku kõik koos, Pritsu tie piäl oli meiti päris mjõtu.
Kuõlis oli päris torõdasi õpetajasi, oli kua teismuõdi. Üks õpõtaja läks lastõlõ kätegä kallalõ, kui mõni rohkõm niheles, siis aas temä lastõ juustõssõ otsa iest kuklani ühe juti sisse. Sedä õpõtajat ei sallis kiegi.

III  Isetehtüd pillid
Kihnus tehti ikka ise pillä kua, nao jauram, truemm, ruõpill, trihandõl, konnapill, pajupill- kahe sõrmõ ehk peidlä vahele pandi roholeht tarnalt? Või kastõeenält võetud. Mängeti kua kammipilli, viiulit, põiõpilli.
Trummi vjõts tehti kasõlavast. Mio isä tegi egä aasta jõulupilliks, siis kui käüs viel kampas teestegä pere-perelt. Trummi nahk oli rohkõm kaessi või jänese nahast. Paramad nahad läksid ikka jalavarjõlõ. Mio mälestusõ järge tegi temä viiulilõ külje kasõst. Viiulilõ uadati uõlõga puud, sie pidi olõma vanõm, kaua kuevatõt puu tihedäte aastarõngastõga. Kui olid kjõtsad lavad, liimiti kogo. Lagi ning põhe tehti erinevätest puudõst, nao paju, lepp, vist kua taemm ning õmbu. Küljelavad paendi kievä-kuuma veesse, siis oli sie pehme nao nahk. Kui paassõ ää ei mahus, siis tehti laudõst toro, kus kuuma auruss seisis laud naa kaua, kui sie paindus.
Laudu küll liimiti, aga lae, külje ja põhilavad kinnitäti pisksete puust naekkõga. Viiuli kael saeti eraldi. Viiuli kieled, 8 ruati olid erinevä jämedusõga, aga egäsugunõ ruet ei sünnüs. Poogõn oli obosõ saba jõehvõst. Poogna ning kielte vaha oli mio mielest kirsi- või kreegipuu vaik. Kellel nahk pakatas, sie pani pakatõt koha piäle vaiku, tegi pehmemäks.
Kissi ise kedägi ei tiess, tegi paha, miäris viiuli kieli rasvaga, siis ei suass mängä.
Kui tapõti luõm, siis võeti põiõpilli jaoks, üeldi küll, et põiõpill, aga lapsi luõma tapmisõ juurõ ei lubatud. Mia oli siis vist viieaastanõ. Luõma magu, saesjast pilli tehti, oli pandud pisikse lavajupi piäle. Puhuti enne mängmä akkamist täüs. Enne tuli päris kaua mudida, kui allõs õhk sisse puhuti. Täpselt ei mäleta, aga vist muditi pisiksete kuumõ kividegä. Sellel pillil oli lint või rihm külges, mis käüs üle parama õla, sedäsi, et põis oli inimesel vasakul puõl. Suõlika ots oli paramas käes ning ots oli ruõst, puust ehk ravast, sie oli suus ning sedäsi mängeti. Iääl oli pillil jäme, arva pienem. Miolõ sie pill ei mieldiss. Kui isä ning vanaisä pilli tegid, ütles emä ikka, et süemägä mäengväd.


IV Eenätegemine
Metsäeinä akati tegemä kui metsmaasikad punasõd. Kui kiegi tegi einä enne juanipäävä, oli otsõ küläs jutt lahti, et tegäd einä enne uutjuani, sie tähendäs, et 13 päävä oli ennevanasti ju juanipäe hiljemini. Niitis mõni ette vasta muad, üeldi, et niidäb eenäristi katki – tulõb kõrgõmalt niitä, et teese aasta eenä kasv vilets ei põlõ.
Kui einä niites ond vikatiterä valgõ, tulõb kuivi jõlmu, aga kui must, tulõb vihmasi.
Enne 1948. aastat tehti eenätalbusi tahametsä. Lastõlõ oli sie aeg torõ, kui ikka juurõ võeti: sai maasiku ning muuliku korjata. Muulikad tegid maossõ vaeva, kui paelu sai seüä.
Isä korjas miolõ ikka mütsü alla sirmi juurõ vartõga maasiku. Ond iä torõ mälestus nendest marjõst.
Müts oli ikka niites piäs, kissi oli suitsumies, sellel oli piip ning tubakas ikka mütsüss.
Kihnu miestel oln ikka müts piäs, üksi saunas, magadõs, süegilaudõs ning kirikus oln jõlma mütsütä.
Kellel oli teeses suarõ otsas eenämua, tehti talbusi. Talbusõlistõks olid sioksõd inimesed, kas kellegil mõnõd päävad tehä, härja või kangasua või muud. Käüdi kua vasta niitmäs – kui oli kiegi abiks käün, siis mindi vasta. Annusõ Linda oli meil selle iest, et käösid meil piimä kuõrõlahutajas läbi aamas.
Temä oli jõlus nuõr 12aastanõ tüdrik. Mia mäletä, kui meil mindi lõonat süemä, oli Linda kadun, metsäs marjul.
Kümne aasta juurõs akkasimõ meie einä niitmä. Rihe Ellen riäkis, et kui tämä suan 10aastasõ sünnipäävä kingiks vikati.
Ette torõ oli, kui umiku akati eenäle minemä. Obosõ piäle pandi käi, pada, paa-ahelad. Käiä andsid võeti juurõ, aga paalõ tehti metsäst orijalad. Juurõ võeti viel kaest, kussõ sisse pandi sai, leib, või, kala, liha ning mõnõd süemänõud kua. Piimä võeti juurõ lekist piimänõudõs, enäm laessa mio aegas ei olõss. Mio tädi, kissi miost 20 aastat vanõm ond, riägib ning imestäb, kudas lehmä all tagametsäs käüs kaks korda pääväs, laessiga piim selgäs.
Talbusõrahvalõ pakuti ikka kua kandõmat ning magusamat viina. Kui muud ei olõss, siis kõrvõtati viina sisse suhkurt, et viin magus olõks.
Õlut oli palavatõ jõlmõgaiä juõmaaeg ning paeludõlõ mieldis, kui piimässe natukõ õlut sisse pandi. Miolõ ei mieldiss, aga mio emä tahtis siokõst ikka.
Kui mindi umiku eenätalbusõlõ, siis ammustati kua keskumiku võidleibä, suetsukala, või –liha, tehti kohvi.
Päävä kiedeti liha-õuni, arva kala-õuni. Ond üks jutt, et kiegi oli kietmä läin ning õiskan, et hurraa! liha kodo, tangud kua.
Pada siäti üles lahtisõ tulõ kohta, teene teispuõl  tuld oli puust 3 orijalaga andsid ning nende piäle pandi roegas, mis oidis pada tulõ kohtas. Lõunatundis käiäti vikatisi, puhati, sie oli puari tunni ümber.

Abilisi oli ikka naa paelu, et ühe päävägä ein maha suadi. Kus oli rohkõm niitä ning paelu nuõri abiks, siis õhta lasti tantsi. Sie oli suur õenn, kui kiegi laskis tantsi – taentsmise kohti ei olõss.  Vahel otsiti külä piält, kissi lubaks. Sui otsiti riigimetsäst üks lagõ plaets ning tehti murutantsu.
Koloosi eenäniitmine käüs teismuõdi. Ljõnaküläs oli lülivanõmaks Kirsi Maenn. Koloosi amõtimeestel plaan uatama minnä tahametsä eenälisi. Nemäd sõitn masinaga ning sie kuulutas nende tulõkut. Naesõd olid enne nõu pidän, et võtamõ ristegä kassukad ning meeste tuellad juurõ. Ruttu pandi nied selgä, kui lipsõga seltsimehed tulid ning kõik olid niitn kassukatõs…
Terve lüli pidi umiku täpseks kelläaaks kogolepitud kohtas olõma ning õhta täpselt samamuõdi. Aga sie ei olõss viel kõikõlõ tüepäävä lõpp. Mõnõkorra tuli kas Suaru sadamast mõnda aesja tuõa või koloosi luõmõlõ mõnda viiä. Kõik inimesed kartusõs läksid iä mielega – aastas tuli teha koloosilõ 120 normipäävä. Egä neid päevi lihne olõss tehä. Ühte ektari ühe päävägä käsitsi ei niidä, olga siol naa iä vikati kui tahes. Mittemingisugustõ tüedegä ei jõutass päävä normi täütä- ei jõva kua obosõga kündes ühte ektari ää kündä. Palgaks 10 grammi vilja tuli jagada kua teste päävele. Õigõmini, ühe päävägä ei või ää seüä sedä portsjoni.
1953. aastal läksi mia Kihnu ilmajaama tüese, luba pidi küsümä koloosi juhatusõ käest. Koloosilõ oli taris ikka tehä 60 normipäävä. Mia pidi tüetämä kahel puõl. Miol ei olõss kordagi kõht tühi, aga oli neid, kissi ei suass kõhtu täüs.
Mia mua tued ei põlgass, ei olõss raskõ, tervis oli iä ning nuõrõl jõudu. Miolõ ei mieldiss inimeste omavahelinõ õiõndaminõ. Oli aegu, kus naesõd läksid käsipidi kogo, sõnadõst tuli puudu. Tulõb Turu Liis miele, ühekorra õiõndamisõ lõppus akkas kargama, nao tinnat tantsitassõ, et veneläsed võitsid, veneläsed võitsid. Tämä tüdär oli venelasõ laps.
Ühe umiku läksime obostõga üle iä Puõtsi rannast koloosilõ küttepuid tuõma. Puid oli ette vähä siäl, kas ei olõss viel tuõdud või olid pikänäpümehed kohal käün. Egätahes kõikõlõ obostolõ ei jaguss, mõni pidi tühjält tahakohe minemä, ei suass selle päävä iest normipäävä kirja. Naesõd läksid sõnulõma. Siäl oli koloosi esimies Kasak, ütles naa rõõmsalt, et kus nied naesõd muedu riieldä olõks suan.
Oli paelu, mis miole ei mieldiss, oli neid, kissis olid oma iest targad, kavalad, aga tegelikult laesavõitu.  Kui olimõ metsäs eenäl, siis sioksõ põõsu ei puhastass, jäettis tagant tulõjalõ, sellegä oidis oma tüeriista, vikatit.
Olimõ mägedel eenäl, Pietri eenämual. Mia läksi põõsast marju võtma, siäl oli nastik. Siäl nägi esimest korda  suurt uessi.
Nüüd olõ neid paelu näin, kua nende kesti. Ennevanasti raviti haba-? ning piävalu kestegä. Üeldi, et sie ond suurtõ  aigustõ rohe.
Koloosi eenälistel ei olõss aega kietä. Süedi oma leväkoetist, lõunatunniga aega ei viidetüd, leibä luussõ ei lastud.
Miol on iä mälestus vanadõst talbutõst ning piltki, kus talbusõrahvas süeb, süemine laiali laotõt valgõ ljõna piäle.
Koloosi eenaaeg sarnanõs rohkõm mõisatüegä, kus tehti mõisalõ päevi. Koloosilõ tuli tehä ühe normipäävä kohta mjõtu päävä, mis oli ede nähtüd – sie oli viel viletsäm kord kui mõisatõs.

 

Aadress Kihnu Kultuuri Instituut, Esplanaadi 10, 80010 Pärnu, Eesti.     |     Telefon +372 4430772     |     E-post info@kihnuinstituut.ee